Sünnimaa: Inglismaa
Algne otstarve: lambakoer
Tänapäeval: karjakoer, seltsikoer
Eluiga: pikaealine, tavaliselt 11-14 aastat
Energiatase: keskmine-kõrge

Lühitutvustus
Welsh corgi cardigan on üks kahest “corgi” tõust. Kaheks erinevaks tõuks said nad aastal 1934, kui Inglismaa Kennelklubi nende tõustandardid kinnitas. Welsh corgi cardigan ja welsh corgi pembroke on Briti saarte ühed vanemad tõud. Legendi järgi on nad nõiutud koerad. Mööda Walesi rohelisi künkaid vedasid nad haldjate ja nõidade toitu, karjatasid nende loomi, olid väikestele haldjatele hobuste eest. Ka praegu võib terane inimene näha nende seljal „võlusadulat“. Cor tähendab kääbust ja gi koera. Kuna kõmri talupojad olid vaesed ja neil polnud jõudu / võimalust pidada erinevaid koeri, siis kasutati corgisid nii karjakoerana, talu valvekoerana kui ka seltsilisena. Iidse walesi seadused nägid ette karistusi corgide vigastamise või varastamise eest, kuna nende väikeste koerte oskustest sõltus omaniku heaaolu. Corgide esivanemad on Walesi aju- ja taksikoerad ning viikingite püstkõrvad, mis on segunenud Cardiganshire’i koertega. Nende sugulasteks peetakse schipperke’i ja pomeranian’i. Edaspidi said aga corgide kodukohaks Cardiganshire’i ja Pembrokshire’i krahvkond Walesis. Algselt olid corgid väga jässakad, kuldset või blue merle värvi, tihti rippuvate kõrvadega. Corgide lühikesed on aastasadade pikkuse aretustöö tulemus. Madal tugev koer sobib hästi karjatama lehmi ebatasasel karjamaal. Lühikesed jalad annavad koerale kiiruse ja võimaldavad vältida lehmade lööke.

Welsh corgi cardigan on sõbralik koer, kes on pigem aktiivsem ja vajab tegelemist keskmisel tasemel. Ta kindlasti ei jookse alati iga võõra inimese juurde teda rõõmsalt tervitades, tema pigem võib vaadelda distantsilt ja sedasi otsustada mis talle otstarbekam. Teda on kerge õpetada, ta on ustav ja lojaalne oma perekonnale. Arvestama aga peab et väikse kere sees on väga suure hingega koer, kes vajab koolitust.

Welsh corgi cardigan’i ideaalseks suuruseks on 30 sentimeetrit (turjast mõõdetuna). Koera kaal emaste puhul on 14-16 kg, isaste puhul 16-18 kg. Tõu viimase aja suund on, et koerad on märgatavalt suuremad ja raskemad, kuid selle poole ei peaks püüdlema. Silmas peab pidama, et see koer on karjakoer, kes peab suutma teha tööd end vigastamata.

Allpool on toodud tõu FCI standard, millele on kaldkirjas lisatud omapoolsed selgitavad märkused.

Gruppikuuluvus
FCI, rühm 1, lamba ja karjakoerad.

Üldine välimus
Tugev, jässakas, liikuv ja vastupidav. Turja kõrgusega võrreldes pikk. Rebasesabale sarnanev saba asetseb kerega ühel joonel.

Tähtsad proportsioonid
Koonu pikkuse ja kolju pikkuse suhe 3:5.
NB! Koonu ja kolju pikkust mõõdetakse osadena selliselt: koera nina otsast kuni silmade sisenurkadeni (see peaks olema 3 osa), silmade sisenurkadest kuni kolju lõpuni (see peaks olema 5 osa). Väga hästi on seda illustreerinud fotodega American Cardigan Welsh corgi Assotiation oma kodulehel.

Käitumine ja iseloom
Valvas, aktiivne ja arukas. Tasakaalukas, ei ole arg ega agressiivne.
NB! Kõik FCI standardid ütlevad et koerad ei tohi olla ei arg ega ka agressiivne. Agressiivne ega arg cardigan ei ole tavapärane tänapäeval enam ja seepärast on äärmiselt vajalik sellest ka edaspidi hoiduda (näitustel hinnata vastavalt, aretuses mitte kasutada). Cardigan peab olema stabiilse temperamendiga koer.

Pea
Pea sarnaneb kujult ja üldmuljelt rebase omale.
Koljupiirkond: Kõrvade vahelt on pea lai ja lame. Silmade suunas kitsenev, kulmud on kaardunud.
Üleminek laubalt koonule: Mõõdukas.
Näopiirkond
Ninapeegel: Must, kergelt eenduv ning mitte mingil juhul tömp.
NB! Nina peab olema must alati. Blue merle puhul võib noore koerana esineda “butterfly nose” kui nina ei ole täielikult värvunud ja sellel on väike roosa laik. Enamasti lähevad need ajaga mustaks, 2 aastase koera puhul ei tasuks veel probleemi tekitada. Pruun / hall nina ei ole lubatud, sellisel juhul on ka koera karvavärvus vale.
Koon: Ninapeegli suunas mõõdukalt kitsenev.
Lõuad/hambad: Tugevad hambad. Korrektne käärhambumine, mis tähendab seda, et ülemised hambad ulatuvad pisut üle alumiste ja väljuvad lõualuust otse. Alalõug on selgepiiriline. Tugev, ent mitte esiletungiv.
Silmad: Keskmise suurusega, selged. Sõbraliku, elava ning valvsa ilmega. Üsna laia asetusega, silmanurgad on selgepiirilised. Eelistatult tumedad või kooskõlas karvkatte värvusega. Lauservad on tumedad. Blue-merle koertel on lubatud kahvatusinised, sinised või sinisetähnilised silmad, üks silm või mõlemad.
NB! Cardigani silmanurgad peavad olema hästi nähtavad, mis annab neile ilme ja kinnitab et need ei ole ümarad (ümarad silmad võivad olla pembrokedel).
Kõrvad: Kikkis, koera suurusega võrreldes üsna suured. Kõrvatipp on üsna ümar, kõrvatüvi mõõduka laiusega. Kõrvadevaheline laius on umbes 8 cm (3,5 tolli). Kõrvatippe hoitakse kahel pool ninaotsast läbi silmadevahelise keskpunkti tõmmatud mõttelist sirgjoont ja kõrvad asetsevad hästi taga, jätkates lamedat kaelajoont.
NB! Cardigani kõrvad on alati suuremad kui pembroke omad, need on lisaks tippudest ümarad. Nad on laiema asetusega kui pembroke puhul, vaata illustreeritud standardist kuidas jookseb mõttes tõmmatud joon ninaotsast kõrvadeni.
Kael: Lihaseline, hästi arenenud, koera kehaehitusega heas proportsioonis. Asetub kaldus õlgadele.
Kere: Üsna pikk ja tugev.
Ülajoon: Tasane.
Nimme: Selgesti eristuva taljeosaga.
Rindkere: Mõõdukalt lai, esiletungiva rinnakuga. Rindkere on sügav ning roided hästi kaarduvad.
Saba: Keskmise pikkusega, rebasesaba meenutav saba moodustab ülajoone loomuliku jätku. Saba on mõõduka pikkusega (ulatub maani või peaaegu maani). Seistes on saba madala asetusega, ent liikumisel võib tõusta natuke kõrgemale. Ei kaardu kunagi selja kohale.
NB! Mõned dominantsemad koerad tõstavad saba liikudes, eriti kui teisi koeri lähedal. Kindlasti ei tohiks see kunagi keerduda seljale, kuid peaks jälgima milline on saba asetus koera normaalolekus.
Jäsemed: Tugeva luustikuga. Jalad on lühikesed, jättes siiski piisavalt ruumi kere ja maapinna vahele.
Esijäsemed: Õlad: Hästi tahapoole suunatud, moodustavad õlavartega umbes 90-kraadise nurga. Lihaselised. Küünarnukid: Hoitakse kere lähedal. Küünarvarred: Veidi kõverdunud, järgides rinnakorvi ümarat kuju. Esikäpad: Ümarad, lähestikku asetsevate varvastega, üsna suured ja heade padjanditega. Veidi väljapoole pöördunud.
Tagajäsemed: Tugevad, hea nurgistusega. Reied ja sääred on lihaselised. Tugev luustik kuni käppadeni. Jalad on lühikesed. Pöiad (pöialiigesed): Külg- ja tagantvaates sirged, seistes vertikaalse asetusega. Tagakäpad: Ümarad, üsna suured, lähestikku asetsevate varvastega ja heade padjanditega.
NB! Teatakse alati, et cardigani esikäpad on väljapoole käänatud. Ideaalne juhul oleks tegelikult 11 ja 1 kui kellalt vaadata. See eeldab et koeral on korrektne rinnakorv, et käpad oleks rinnakorvi ümber (kujuta endale ette kanamuna, kus teravam ots on allapoole).
Kõnnak / liikumine: Vaba ja aktiivne. Küünarnukid asetsevad tihedalt kere vastas. Ei ole lõdvad ega liiga seotud. Esijäsemete liikumine on ulatuslik, ent jalgu ei tõsteta liiga kõrgele. Esijäsemed liiguvad ühes rütmis tagajalgade tugeva tõukega.
Karvkate
Karv: Lühike või keskmise pikkusega, karmi tekstuuriga karv. Ilmastikukindel, hea aluskarvaga. Eelistatult sirge.
NB! Oluline on aga jälgida karva struktuuri – see peab olema selline, et koer suudaks karjas tööd teha ilma et saaks külmetushaiguse märja karva tõttu. Veaks loetakse pikakarvalist ehk fluffy’t. Kasvatajana näeb selle ära juba kutsikakastis ja tänapäeval on DNA teste selle staatuse määramiseks koertel.
Värvus: Lubatud värvused on blue merle, brindle, punane, soobel, tricolor brindle märgistega ja tricolor punaste märgistega. Kõik eelpoolmainitu koos või ilma tüüpiliste valgete märgistega peas, kaelal, rinnakul, “underpants”, jalgadel ja käppadel, sabaotsas. Valge ei tohik domineerida kehal ega peas,kus see ei tohiks kunagi ümbritseda silma. Nina ja silmalaud peavad olema mustad. Maksavärvi ja “dilute” värvid on äärmiselt ebasoovitavad.
NB! Cardigani standardisse toodi lubatud värvused alles viimase standardimuudatusega. Varasemalt olid kõik värvid lubatud kuniks nina on musta värvi. Kuigi ei ole toodud standardis diskvalifitseerivate vigade all värvust, võimaldab seda FCI eeskirjad (välistavad ka aretuses kasutamise).
Suurus ja kaal: Ideaalne turja kõrgus: 30 cm. Kaal peab olema proportsionaalne turja kõrgusega. Hindamisel peetakse olulisemaks tasakaalustatud kehaehitust.
NB! Cardigani suurust on oluline jälgida. Olgugi, et standard ei loetle lubatud kilogramme, siis isas cardigani puhul on ilmselt “tervislik” kaal 16-18 kg, emase cardigani puhul 14-16 kg. Kindlasti peab alati mõtlema, et tegemist on karjakoeraga kes peaks olema suuteline töötama päev läbi nobedalt joostes, tehes kiiretel kiirustel hüppeid / pöördeid – selle kõige juures end mitte vigastamata. Need kes näinud kuidas cardiganid omavahel jõulisi mänge mängivad, need mõistavad selle olulisust.
Vead
Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning nende hindamisel tuleb arvestada konkreetse kõrvalekalde ulatust ja selle mõju koera tervisele, heaolule ning tema võimekusele teha tavapärast tööd.

Diskvalifitseerivad vead

  • Agressiivsus või liigne argus.
  • Kõik füüsiliste ja käitumuslike kõrvalekalletega koerad diskvalifitseeritakse.

Isastel koertel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

Olulised veebisaidid lugemiseks:

Piltidega illustreeritud standard (USA)
Cardicommentary illustreeritud standard

 

Tõust Eestis

Esimene welsh corgi cardigan registreeriti Eesti Kennelliidu tõuraamatus 2007. aastal. Kuigi teadaolevalt tõi esimese welsh corgi cardigani Eesti Mackinlay’s kennelist Alar Müürisepp (tegemist oli Mackinlay’s Pardon Me Boys), siis Küllike Laas (kennel Pixieville) oli esimene kes oma koera Eesti registrisse ka kandis. Eestis on welsh corgi cardigani pesakondi kasvatanud kasvatajad, kes täidavad ka klubi soovituslikke nõudeid aretuses kasutatavatele koertele: kennel Astersland, kennel Blue Sirius, kennel Margarita Nigra, kennel Rajaleidja.